Külmkapp on
külmutusseade
, mis hoiab pidevalt madalat temperatuuri, ja see on ka tsiviiltoode, mis hoiab toitu või muid esemeid pidevalt madalal temperatuuril. Karbi sees on kompressor, kapp või kast jäämasina külmutamiseks ja hoiukarp koos külmutusseadmega. Kodumajapidamises kasutatavate elektrikülmikute maht on tavaliselt 20 kuni 500 liitrit. Järgmisena heidame pilgu ajaloolisele päritolule ja arengule
Mini külmik
.
Külmiku ajalooline päritolu.
Külmiku arendusprotsess.
Külmiku ajalooline päritolu
Inimesed on juba väga varakult teadnud, et madalamal temperatuuril säilitatav toit on vähem altid riknemisele. Juba rohkem kui 2000 eKr (20. sajand eKr) hakkasid Eufrati ja Tigrise jõgede iidsed elanikud Babülonis, Lääne-Aasias, ehitama süvenditesse jääd, et liha külmutada. Shangi dünastia ajal (17. sajandi algusest eKr kuni 11. sajandini eKr) oskas Hiina kasutada ka jääd toidu säilitamiseks. Keskajal ilmusid paljud riigid paljudes riikides, et panna jääkuubikud spetsiaalsetesse veekappidesse või kivikappidesse, et säilitada toitu. Kuni 1850. aastateni selline Top Freezer Refrigerator müüdi USA-s.
Sõna 'külmik' jõudis Ameerika keelde alles 17. sajandi keskpaigas läänes. Linna arenguga on jäääri tasapisi arenenud. Hotellid, hotellid, haiglad ja mõned tähelepanelikud linnakaupmehed kasutasid seda järk-järgult liha, kala ja või säilitamiseks. Pärast Ameerika kodusõda (1861–1865 pKr) kasutati jääd külmutusautodes ja ka tsiviilkasutuses. 1880. aastaks olid pooled Retro külmkappi müüdi New Yorgis, Philadelphias ja Baltimore'is ning üks kolmandik Bostonis ja Chicagos müüdavatest külmikutest oli jõudnud koju. Sarnastel toodetel on ka külmikud.
Tõhusa külmiku ehitamine pole nii lihtne, kui me arvame. 1800. aastate alguses oli leiutajatel algeline arusaam termofüüsikalistest teadmistest, mis on külmutusteaduse jaoks üliolulised. Läänes arvati, et parim külmik peaks jää sulamist ära hoidma ja selline toona väga levinud seisukoht oli vale, sest just jää sulamine mängis jahutuse rolli. Algusaegadel nähti palju vaeva jää säilitamiseks, sealhulgas mähkiti jää tekkidesse, et jää ei saaks oma ülesannet täita. Alles 19. sajandi lõpus õnnestus leiutajatel leida tõhus külmiku jaoks vajalik isolatsiooni ja tsirkulatsiooni täpne tasakaal.
Külmiku arendusprotsess
Kuid juba 1800. aastal leidis leidlik Marylandi talunik Thomas More õige tee. Talle kuulub Washingtonist umbes 20 miili kaugusel farm, kus George Towni küla on turu keskus. Kui ta turule võid toimetas a Ta avastas oma disaini alumisel sügavkülmikul , et kliendid jalutavad konkurentide ämbrites kiiresti sulavast võist mööda ja maksavad talle selle värske, sitke ja korralikult lõigatud või eest turuhinnast rohkem. Nael võid. Moore ütleb, et üks tema külmiku eelis on see, et põllumehed ei pea öösel turule minema, et oma toodangut jahedana hoida.
1822. aastal avastas kuulus Briti füüsik Faraday, et süsinikdioksiid, ammoniaak, kloor ja muud gaasid muutuvad rõhu all olevates tingimustes vedelikeks ning rõhu langetamisel muutuvad gaasideks. Vedelalt gaasiliseks muutumise käigus neelab see palju soojust, mistõttu ümbritsev temperatuur langeb kiiresti. See Faraday avastus andis teoreetilise aluse hilisematele põlvkondadele kunstlike jahutustehnoloogiate, näiteks kompressorite, leiutamiseks. Esimese kunstliku külmutuskompressori leiutas Harrison 1851. aastal. Austraalia 'Geelong Advertiseri' omanik Harrison puhastas eetriga, kui avastas, et kummalgi on metallile tugev jahutav toime. Eeter on väga madala keemistemperatuuriga vedelik, mis on altid aurustuvatele endotermilistele nähtustele. Harrison töötas välja sügavkülmiku, kasutades eetrit ja a 3 Door Refrigerators survepump pärast uurimistööd ja rakendas seda Austraalias Victoria osariigis asuvas veinitehases veinivalmistamise ajal jahutamiseks ja jahutamiseks.
1873. aastal leiutas Saksa keemik ja insener Karl von Linde külmiku, mis kasutas külmutusagensina fluori. Linde kasutab kompressioonisüsteemi käitamiseks väikest aurumasinat, nii et ammoniaaki pressitakse korduvalt kokku ja aurustatakse jahutuse saamiseks. Linde rakendas oma leiutist esmakordselt Wiesbadenis asuvas Sedoumari õlletehases, kavandades ja valmistades tööstusliku külmiku. Hiljem täiustas ta tööstuslikku külmkappi. Miniatuurseks muutmiseks toodeti 1879. aastal maailma esimene kunstlikult jahutatav kodukülmik. Aurujõul töötav külmik võeti kiiresti tootmisse ning 1891. aastaks oli Saksamaal ja USA-s müüdud 12 000 ühikut.
Esimese kompressorit käivitava elektrimootori leiutasid Rootsi insenerid Brighton ja Mendes 1923. aastal. Hiljem ostis Ameerika ettevõte nende patendid ja tootis 1925. aastal esimesed majapidamises kasutatavad elektrikülmikud. Esimeses elektrikülmikus eraldati elektrikompressor ja külmik. Viimane paigutatakse tavaliselt majapidamise maa-alusesse ahju või laoruumi ja ühendatakse torude kaudu elektrikompressoriga. Hiljem ühendati need kaks üheks. Enne 1930. aastaid oli enamik kasutatavatest külmutusagensidest külmikus ohtlikud, nagu eeter, ammoniaak, väävelhape jne, tuleohtlikud, söövitavad või ärritavad. Hiljem hakkasin otsima ohutumat külmutusagensit ja leidsin Freoni. Freoon on mittetoksiline, mittesöövitav ja mittesüttiv fluoriühend. Peagi sai sellest erinevate külmutusseadmete külmutusagens ja seda on kasutatud juba üle 50 aasta. Kuid leiti, et freoonil on maa atmosfääri osoonikihile kahjulik mõju. Nii hakkasid inimesed taas otsima uusi ja paremaid külmutusaineid.
Kui töötate külmkapiga või soovite meie ettevõtte kohta rohkem teada saada, saate meiega veebisaidil suhelda. Meie ametlik veebisait on https://www.feilongelectric.com/.
